Tsauki!
Ma tean, et see postitus peaks olema New Yorgi postitus, aga ma mõtlesin pikalt ning otsustasin kirjutada natukene ka päevadest enne reisi :)
Detsembri esimesed nädalad olid vääääggaa stressirohked ja väsitavad, sest meil oli väga palju vaja teha ja tundus, et aega pole piisavalt. Enamus ajast õppisime eksamiteks ja valmistusime näituseks (üritasime saada lehmad, ehk Ella, Loretta ja George'i, lauta..)
 |
Loulouga töötamine aitas ka maha rahuneda
|
17. nädala reedel (10. detsembril) tulime koolist, pakkisime asjad autosse ja panime lehmad haagisele ning sõitsime Chathamisse. Teel sinna hakkas mul väga paha, seega sinna jõudes ei aitanud mina väga midagi üles sättida, vaid tahtsin lihtsalt magama minna. Kui ööbimispaika jõudsime, pakkisin asjad lahti, käisin pesus ja olin valmis magama minema. Sain kuskil 30 minutit und ja ärkasin üles ning mul oli jälle väga paha olla ning tunne nagu tahaks lihtsalt nutta ja koju minna (kus on kodu? pole õrna aimugi... see, et ma ei teadnud, kus kodu on, ajas mind veel rohkem nutma... ilmselt tol hetkel tahtsin tagasi Pamplinisse minna) Seega läksin õue ja istusin värskes õhus ja rääkisin enda sõpradega Eestist.
Kuskil 2:30 paiku hommikul ütles Jocelyn, et nad lähevad lehmade juurde, ja küsis kas ma tahan nendega kaasa minna ja lehmi pesema hakata. Läksin kaasa, kuid esimese tunni istusin lihtsalt autos kutsikatega..
 |
Zigi <3
|
APPI.. OODAKE... ma pole teile kutsikatest veel rääkinudki ju.. okei ma räägin kähku ära. Põhimõtteliselt, me sõitsime ükspäev Johni ja Cristinaga prügimäelt tagasi ja suht kodu lähedal, keset teed oli üks kutsikas. Ta jooksis auto poole kui me üritasime temast mööda sõita. Lõpuks jooksis ta nii lähedale, et John pidi päris teelt maha sõitma mingile põllule. Kui pidama saime, läksime ja võtsime ta peale.. Sõitsime kuskil 250 meetrit edasi ja keset teed oli veel 2 kutsikat. Võtsime ka nemad peale ja viisime farmi. Peale seda läksime tagasi, et vaadata kas me leiame veel. Rääkisime ühe mehega, kes oli ka otsimas neid, kuid ta ütles, et need pole tema omad, vaid ka tema leidis ühe ja tahtis lihtsalt kindel olla, et neid rohkem ei ole. Sõitsime tema maja juurde ja võtsime ka neljanda kutsika endaga kaasa. Seega tagasi jõudes oli meil 4 kutsikat, kelle eest hoolitseda. 2 tüdrukut ja 2 poissi. Tüdrukute nimed on Zigi ja Nala (Cristina kutsikas) ja poiste nimed on Wrangler (Kortney oma) ja Rosco (Johni kutsa).
Iiiigatahes.... tagasi näituse ja lehmde juurde. Kuskil kella 5 paiku me otsustasime sõita ja võtta Cristina ja Kortney peale meie ööbimiskohast. Me ei teadnud täpset aadressi, seega otsisime kuskil tund aega seda kohta, ning olime suht närvis juba, sest meil polnud õrna aimugi, kus me oleme, kuigi see linnake ei olnud üldse suur, natuke väiksem kui Põlva linn. Kui lõpuks jõudsime kohale, ootasime kuni Kortney üles ärkab (kõik jäid kuskil pooleks tunniks magama). Lõpuks tuli ainult Cristina meiega ja läksime tagasi ning hakkasime pesema lehmi. Teel sinna oli mul siuke tunne, et kui ma näitama lähen, siis ma kas oksendan seal kohtunike ees, või minestan, sest mul oli nii paha ja mul oli tunne, et mul pole piisavalt aega, et Lorettaga töötada. Kui päriselt töötama hakkasin ja tegelema millegagi ning enda tähelepanu Lorettale pöörama, läks mul paremaks.
Show algas kell 9, kuid meie ei näitanud kuni alles kuskil 14ni. (Olime valmis juba 9 ajal....) Enne näitamisringi minemist käitus Loretta väga hästi, ta püsis normaalselt paigal ja kuulas mind. Ka ringis ta kuulas mind ja liikus minuga kaasa, kuid ma ei saanud teda üles sättida, sest ta otsustas keset ringi kakama hakata. Seega kahjuks ei saanud esimest kohta. Sellegi poolest sain ma 2. koha ehk
reserve intermediate champion.
Pühapäeval oleksime saanud ka näidata, aga selle eest oleks pidanud lisaks maksma, seega otsustasime lihtsalt vaadata ja puhata. Kuskil 14 paiku pakkisime asjad jälle peale ja hakkasime koju sõitma. Teel koju ja ka kodus õhtul ma õppisin, sest järgmised päevad olid eksamid.
 |
minu nunnu💗
|
Esmaspäev ja teisipäev olid mõlemat stressirohked ja -leevendavad, sest kohe kui iga eksam oli tehtud, hakkas parem. Ma ütleks, et esmaspäevane teatri eksam läks väga hästi. Inglise keeles pole nii kindel, sest ma jätsin päris paljud kohad tühjaks, kuna nad õppisid antud teemat enne kui ma kooli jõudsin. Teisipäevane keemia eksam läks hästi, sest ta andis meile täpselt samad ülesanded, mis olid eksami ülevaates (nagu täpipealt samad.. iga küsimus oli sama, iga vastus oli sama, iga sõna oli sama, isegi ülesehitus oli sama) seega see oli lihtne. Ajalugu oli natukene raskem, sest seal oli palju kirjutamist. Ma arvasin, et "oiii kui tore, meil on ainult 2 lühikese vastuse (= 5-7 lause) küsimust" ja siis ma pöörasin lehte ja seal oli veel 3..... Ning minu essee ei olnud ka just kõige lühem, seega need viimased lõigud olid suht väga väsinud käega kirjutatud.. jõudsin täpselt minut enne eksami lõppu selle ära anda. Tulemused pole veel teada, aga arvan, et läks päris hästi :)
Teisipäeval koju jõudes pidime kähku kohvrid välja otsima ja pakkima hakkama. Juba nädalaid olid inimesed küsinud pidevalt, et kas meil on juba pakitud ja loomulikult me ütlesime ei, sest me polnud isegi mõelnud, mida kaasa võtta. Hakkasin pakkima kuskil 19 paiku, tegin väikese 2 tunnise tiktoki pausi ja sain lõpuks magama kesköö paiku.
Lugege edasi minu New Yorgi reisist järgmises postituses.... ;)
Kommentaarid
Postita kommentaar