Minust ja minu unistusest

Hei!

Mina olen 16. aastane tüdruk Kätlin. Põhikoolis käisin Viljandi Kesklinna kooli ning lähen edasi õppima Viljandi Gümnaasiumisse. Elan Viljandis enda ema, isa, venna Kristeni, koera ja 2 kassiga. Mul on palju huvisid: olen laulnud, tantsinud, käsitööd ja kunsti teinud. Mulle väga meeldib lugeda ja sõpradega aega veeta. Kõik mu sõbrad ja pere on olnud väga toetavad ja mõistvad tervel teel vahetusaastani.

Vahetusaasta mõtteid oleme sõbrannaga juba aastaid mõelnud ning natuke üle aasta tagasi hakkasin lähemalt uurima. Lugesin mitmeid blogisid endistelt vahetusõpilastelt ja kõigil olid väga toredad kogemused ja erinevad lood. Sealt edasi hakkasin uurima erinevaid programme ja jõudsin ASSE juurde. ASSE oli esimene mida ma uurisin ning jäin ka selle juurde, sest olin selle kohta kulnud ainult head. Võin kinnitada, et see organisatsioon on väga abivalmis ja usaldusväärne. 

Esimese asjana tegingi septembri alguses ära taotluse ja peale seda küsiti ka kohe motivatsioonikirja ja tunnistuse koopiat. Peale seda kutsuti intervjuule. Kindlaks tingimuseks oli mul, et riik peaks olema ingliskeelne seega käisin ka ELTIS keeletesti tegemas, mis läks mul hästi - 238 punkti 265st.

Algselt olid mu mõtted Suurbritannia peal, kuna mu ema ei tahtnud, et ma Euroopast kaugemale läheks. Suurbritanniaga kaasnes aga suurem programmi maksumus Brexiti tõttu ning pidime perega korralikult arutama. Pärast pikka moosimist minu ja ka teiste tuttavate poolt oli mu ema lõpuks nõus ka Ameerikaga ja tegimegi lepingu ära.

Programmi maksumuseks on 9390 eurot, millele lisandub veel taskuraha, viisa maksumus, kõik vajalikud koroona testid lennujaamades ja minu puhul ka kooli õppemaks.

Olin perega reisil Horvaatias ja olin just tulnud hommikujooksult ning venitasin, kui nägin, et mulle on tulnud meil ASSElt. Nad pakkusid mulle võimalust saada Ameerika koolikultuurist osa erakooli kaudu. Nad mainisid kohe ära ka, et selle eest tuleks maksta lisaks natuke alla 5000 euro. Arutasin perega koheselt ja otsustasime, et võtame pakkumise vastu. Olin väga elevil, kuid samas ka väga ehmunud, sest pidime kiiresti liikuma, et ma jõuaksin juba 10. augustil viisa intervjuule. Olin arvestanud, et olen veel 26. augustil Eestis, kuna infoks oli öeldud, et kõik, kes on paigutatud enne 1. augustit lähevad intervjuule 10. ja kes on paigutatud peale 1. augustit lähevad 26. augustil. Kuna ma sain teada peale 1. augustit, siis oletasin et 26. lähen veel intervjuule ja enne seda ei lähe veel kuhugi, seega eeldasin, et mul on veel aega. Kuid kuna kool Ameerikas algab juba 12. augustil tuli meil kiiresti viisaga hakata tegelema. 

Kuna ma polnud veel kojugi jõudnud reisilt, siis tekkis tunne, et saan kodus olla nii vähe ja ei jõuagi enam sõpradega kokku saada. Kohe kui kõju jõudsin rääkisin kõigi sõprade ja sugulastega, millal viimast korda kokku saada ja aega veeta. Praeguseks - 4 päeva enne väljalendu - olen sõpradega kokku saanud ja "head aega" ära öelnud.

 

Natukene nüüd ka sellest, mis mind Ameerikas ees ootab. 

Ameerikas ootab mind 39-aastane pereema Kortney, tema 19-aastane tütar Kiah ja 26-aastane poeg Travis, 82-aastane vanaisa Louis, umbes 20 Ameerika Musta Aberdiini-Anguse veist, 4 show siga, 4-5 kassi, kellest üks on tiine, ja Saksa-Ameerika boxeri tõugu koer Hunni/Honey. Minuga on samas peres ka teine vahetsuõpilane - 15-aastane Cristina Hispaaniast. Pere elab maal, Pamplinist natuke väljas, Virginia osariigis.

Kool kuhu mina ja Cristina läheme on Fuqua erakool. See asub Farmville's, mis on farmist umbes 30-minutilise sõidu kaugusel. Kool oli nõus õppemaksu vähendama 5967 dollarini ning oli ka nõus maksegraafikuga, mille me välja pakkusime. 

Eestist lendan ära juba 15. augusti hommikul. Lendan õnneks koos 6 teise õpilasega, nii et hirm pole nii suur. Me lendame vahepeatusega Amsterdamis koos Chicagosse ning sealt lähevad kõik eraldi siseriiklikele lendudele enda lõppsihtpunkti. Kohale jõuan Eesti aja järgi esmaspäeva hommikul kell 4, kohaliku aja järgi pühapäeva õhtul kell 9.

Ma olin varem kuulnud erinevatelt vahetusõpilastelt, et kõige raskem osa vahetusaasta juures on paberitöö, mis sellele eelneb, ning ma arvasin, et nad lihtsalt liialdavad ja arvasin, et ei saa olla nii raske paar lünka ära täita. Ma eksisin ja võin nendega nõustuda, et üks raskemaid asju on tõesti paberitöö - kõik failid ja dokumendid vastuvõtvale organisatsioonile ja perele, kõik viisa dokumendid ja arsti dokumendid ja nii edasi. Kui aus olla, siis hetkel on väike segadus ka, et mis dokumendid tähtsad on ja tuleks kaasa võtta, nii et panin kõik dokumendid, mis leidsin, ühte kausta kokku, et miski koju ei jääks. 

Teine kõige raskem osa selle juures on pakkimine. Tuleb arvestada sellega, et võtad piisavalt asju kaasa 10 kuuks, kuid samas ei tohi võtta liiga palju asju, sest kindlasti ostad ka sealt riideid ja asju ning pead ka need endaga tagasi koju võtma. Lisaks tuleb arvestada erinevate pagasi kaalu ja suuruse limiitidega.

 

Hetkeks kõik ning järgmine kord kirjutan juba Ameerikast!