Äralennu fiasko :(

 Äralend.... Kõige raskem osa vahetusaasta juures.

Kast oli üli suur...

 

 

 Mina ja George ärkasime 16. juuni hommikul 6-7 vahel ja panime end valmis, et linna minna. Mul oli vaja saata ära pakk Eestisse enda asjadega, sest mul ei mahtunud päris paljud asjad kohvrisse ära. Postkontoris öeldi mull, et pakk on liiga suur ja liiga raske, nii et see tuleb panna mitmesse väiksemasse kasti... kuna meil polnud enam palju aega jäänud, siis otsustasin, et jätan paki Kortney kätte ja ta saadab mulle mu asjad järgi. Peale postkontoris käimist viis George mind Huddle House restorani hommikusöögile (kuigi ma ei söönud väga palju, sest olin stressis...) ja peale hommikusööki läksime tagasi koju. 

Teel lennujaama..

 

Kuskil 10 paiku istusime kõik autosse, et lennujaama sõita :( Sõit sinna oli pisaraid täis.. olime endiselt üli väsinud, sest ei saanud piisavalt und ja nutmine ei aidanud kaasa... Jõudsime sinna kell 12 ja tegime mõlemad check-in'i ära. Kuna Cristiina lend läks enne mind ja teisest terminalist, siis saatsime tema ära turvakontrollini ja vaatasime kuni ta sealt läbi läks (samal ajal nuttes... kujutan ette, et teistele tundus nagu me oleksime hullud). Kuna minu lennuni oli aega, siis istusime Applebees restoranis ja sõime natuke (ma üritasin vähemalt..). Seal istudes tuli mulle lennufirmalt sõnum, et mu lend on edasi lükatud poolteist tundi, seega meil oli lihtsalt aega seal istuda ja oodata ning vaadata, kuidas Cristina lennuk tõuseb.

:((

Pisarad, pisarad, pisarad..

Kuskil tund aega enne mu lennu väljumist läksin läbi turvakontrolli ja istusin värava juurde. Istusin kuskil tund aega kuni mulle saadeti järgmine sõnum, et lendu lükatakse veel edasi tund aega. Ootasin. Üks hetk öeldi, et lennuk on väravas ja seda koristatakse ning kuskil 10 minuti pärast saab hakata pardale minema. 20 minutit hiljem anti teadaanne, et lennukiga on mingi probleem ja läheb veel vähemalt tund aega, et uus lennuk saada. Selleks ajaks oli minu lend Washingtonist juba inimesi pardale laskmas ja polnud võimalik, et ma sinna jõuaksin, seega läksin seisin järjekorras, et kellegagi rääkida. Olin järjekorras umbes tund aega ja kui ma olin peaaegu järgmine, pandi see laud kinni ja saadeti meid teise värava juurde. Teise laua juurde jõudes olin jälle viimane ja pidin jälle ootama... Jõudsin laua juurde ja sain kellegagi lõpuks rääkida kuskil 20 paiku õhtul. Just siis hakkasid nad ka inimesi lõpuks uue lennuki pardale laskma. Nad ütlesid, et nad ei lase mul sellele lennule minna, sest mul polnud lendu, millele Washingtonist minna ja kuna ma olen alaealine, ei saa nad mind ka hotelli panna ja ma peaksin lihtsalt tagasi Richmondi lendama. Nad võtsid mu pagasi lennukilt maha ja otsisid mulle kuskil 30 minutit uut lendu ning järgmine võimalik lend oli 19. juunil. Mu vanemad loomulikult polnud õnnelikud sellega ja tahtsid nendega rääkida, kuid see ei aidanud midagi. Helistasin ja rääkisin tekkinud situatsioonist ka Oliveriga ning ta uuris asja reisiagentuuri kaudu ja tõesti, lende polnud.. Seega ma helistasin Georgile ja ta tuli mulle järgi. 

USA lõunaosas oli torm, seega sellepärast olid paljud lennud kas ära jäetud või hilisemaks pandud. Ütleme nii, et minul läks palju paremini kui Cristinal, arvestades, et sain tagasi minna ja veeta veel natuke aega sõpradega ja ei pidanud lennujaamades ja hotellides istuma. Cristina lend lahkus kell 14 ja pidi maanduma Charlotte's, Põhja Carolinas. Kui ta meile helistas peale maandumist tuli välja, et ta ei jõudnudki Põhja Carolinasse vaid oli hoopis Tennessees.. Ta pidi ka olema lennujaamas ja uurima kuidas edasi saada. Talle anti ööseks hotellis tuba ja järgmiseks päevaks esimese klassi pilet Madridi... 

George jõudis lennujaama poole 22 paiku ning tegelesime kuskil tund aega minu pagasi otsimisega, sest see ei tulnud lindile nagu lubatud. Töötajad ütlesid, et nad ei leidnud seda ja et me helistaksime Unitedile ja küsiksime neilt. Otsustasime, et tegeleme sellega järgmisel päeval, sest me mõlemad olime väsinud ja ei tahtnud terveks ööks lennujaama ootama jääda. Me ei sõitnud tagasi Farmville'i vaid hoopis George'i juurde, sest tema maja oli lennujaamale lähemal. Kohe kui pea padja peale sain jäin magama ja magasin järgmise päev lõunani. 

17. juunil sain rahulikult end välja puhata ja uurida enda pagasi kohta. United ütles, et nende süsteemis seda pole ning et me helistaksime Richmondi lennujaama. Ka nemad ei leidnud midagi, seega otsiustasime, et läheme lihtsalt pühapäeval varem sinna ja uurime selle kohta kohapeal.

 

 

Reede lõunal oli host ema FFA gruppil viimane kokkusaamine järve ääres ning mina ja George saime ka minna ja natuke aega veeta nendega. Ilm oli ilus päikeseline ja vesi oli sama soe kui vannivesi. ME grillisime ja sain veeta veel lisa aega ka Jocelyniga. Õhtupoole käisime Sydney ja Layne'iga neljakesi jäätist söömas ja veetsime koos aega George'i juures (George'il oli lõpetamisest jäänud järele ilutulestikku, seega lasime neid ja lihtsalt nautisime..). 

njämma :)

<3

Õhtused seiklused <3

parim jäätis :)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

18. juunil veetsin päeva George'i juures puhates ja lihtsalt telekat vaadates. Õhtul oli Amelia's (linnas, kus ta elab) truck&tracktor pull, ja me otsustasime ka minna. Me olime natukene totud, sest me ei tahtnud piletite eest maksta, kuna teadsime, et me ei jää sinna kauaks, seega me läksime läbi võsa/metsa.... Kuna ma kandsin lühkasid, siis tulin sealt välja jalad kriime täis😬. Õhtul tegi George mulle kuulsa Ameerika võileiva- peanutbutter-jelly sandwich'i (maapähklivõi-moosi saia).... Ma ei ole kõige suurem maapähklivõi fänn, seega see saiake pole kindlasti minu lemmik.. 

meil oli ka aega asju ümber pakkida väiksematesse kastidesse....

19. juuni hommikul ärkasime kell 5, sõime hommiksööki ja panime end valmis, et kell 6 lennujaama sõita. Lennujaamas pidin uuesti check-in'is käima, et uued piletid saada ja uurida enda pagasi kohta. Seal oli kohal vaid üks töötaja ning kui talle abi tuli siis sai ta lõpuks meid aidata. Ta uuris süsteemist ja ütles, et ei leidnud ning palus kellelgi teisel aidata. Teine töötaja läheb korraks tagaruumi ja toob mu kohvri ukse kõrvalt välja..... me ootasime üle poole tunni lihtsalt selleks, et mu kohver sealt samast nurga tagant kätte saada... Peale check-in'i oligi mul aeg minna läbi turvakontrolli enda väravasse. Sama asja läbi elamine teist korda oli täpselt sama raske, kui mitte veel raskemgi kui enne. 

Ka lendamine on raske, mõlemat füüsiliselt ja ka emotsionaalselt. Mitu pikka lendu väsitab täiega ära ja kõik, mida sa tahad on kas kiiremini Eestisse jõuda või lihtsalt tagasi minna. Minu uued lennud läksid Richmond -> Newark (New Jersey's) -> München -> Tallinn. Lennud olid pikad, loomulikult kõige pikem oli üle ookeani 7 tundi ja ka ooteajad olid natuke pikad (pidin Newarkis kuskil 3h istuma).

Lõpuks Eestisse jõudes oli loomulikult tore enda peret näha ja olin õnnelik, et nad kõik mulle lennujaama vastu tulid. Olen ka üli tänulik, et nad ei öelnud midagi halvasti selle kohta, et ma endiselt kurb olen lahkumise pärast. Esimene nädal tagasi ei ole olnud lihtne, kuid ma saan hakkama. Mul on tagurpidine kultuurišokk- kõik on jälle teistmoodi ja inimesed on.. noh.. ütleme lihtsalt "eestlaslikud" (loe: mitte kõige toredamad). Olen igapäevaselt rääkinud enda host pere ja Cristinaga ning ka George'iga. Mu vanemad on rääkinud, et mul on võib-olla võimalik minna tagasi ja külastada neid detsembris!! Hetkel on mul endiselt asju USAs, mida Kortney peab saatma, kuid sain need sellest üli-suurest kastist vähemalt väiksematesse kastidesse pakkida nende kolme lisa päeva jooksul :)

õhupallid :)

Head aega ütlemine on raske. Sa oled nende inimestega koos olnud ja mälestusi loonud viimased 10 kuud. Sa lubad, et sa lähed tagasi ja külastad, aga sa tead, et see ei ole sama... mitte miski pole sama. Samuti sa ei saa ka kindel olla, millal sa saad tagasi minna.... Lahkumine oli ja on ka edaspidi raske :(

USA on mulle alati teiseks koduks ning see jääb mulle alati südamesse <3

My forever home💘